Täna jäi mulle silma ühe inimese mure Facebookis, kus ta uuris, et kuidas on võimalik teha rahu enda lapsepõlvega ning kuidas lahti lasta. See teema kõnetas mind väga, kuna just tegelen ka ise nende teemadega väga aktiivselt hetkel. Ja minu suureks üllatuseks nägin selle postituse all nii palju kommentaare ning resoneerumist selle teemaga -nii paljudel inimestel on probleeme oma lapsepõlvega, lapsepõlvetraumadega ning lahti laskmisega! Samas ma ju tean, et jah, see on suur mure koht paljudel, aga, et tõesti nii paljudel! Ma ise ka samastusin koheselt selle küsimusega. See panigi mind mõtlema – kui palju on tegelikult inimestel allasurutud tundeid, mida ei lubatagi endal läbi tunda; kui palju on tegelikult inimestel muresid, mida lapsena nad pole saanud lahendada, sest perekond ei soosinud seda; kui palju on tegelikult inimestes viha seoses lapsepõlve traumadega. Lapsepõlve trauma võib lapse jaoks olla ka näiteks (praeguseks tunduv) lihtlabane vanemate lahutus või mõni süüdistav sõna ema-isa-vanavanema-kasvataja poolt lapse suunas. Kõik on seotud läbi elamata ja läbi tundmata tunnetega. On inimesi kes seda juba tunnistavad, mis ongi juba pool võitu! Sest me saame muuta, kui näeme ja teadvustame. Jah, minevikku ei saa otseselt muuta, aga saame muuta oma suhtumist mineviku suhtes, saame muuta perekonnamustreid tehes ise teistmoodi ning seeläbi muutub ka olevik ja meie ning meie laste tulevik.
Palju on ka inimesi, kes ei tunnista, ega ka teadvusta, et nende eluprobleemid praegu võivad olla seotud lapsepõlves kogetuga, mis on jäänud selle sama lapse hinges lahendamata. Kui pole kõrval inimest, kes märkaks ja oskaks aidata tundeid läbi tunda, siis kahjuks jäävadki need inimesele sisse. Eriti lapsele. Eriti veel sellisele lapsele, kes on tundlik, aga on pidanud olema „hea“ laps, kuna vanematel oli ehk niigi raske elu. Süüdistada pole siin aga kedagi! Ei vanemaid, ei seda aega, ei seda olukorda, ega ennekõike mitte iseennast! Kõik, nii minevik kui ka inimesed seal, on olnud just nii nagu on nad pidanud olema! Minevik on olnud Jumalikus mõttes täiuslik. Nüüd on meie kogemus siin need mineviku kogemused ära lahendada nii, et me ei anna neid mustreid omakorda oma lastele edasi. Minu kogemuste põhjal pole see ühe päeva töö. Aga ilmselt võib see nii olla, sest praeguse aja energiad on tõesti kiired ja muutused toimuvad meil ülimalt kiiresti.
Millest siis alustada….? Kõige esimene samm oleks enda ja ka mineviku aktsepteerimine sellisena nagu asjad on ja on olnud. Minevik on nagu on, lapsepõlv oli nagu oli, aga tuleviku saame ise luua vastavalt oma teadmistele. Ka lapsepõlves meie vanemad toimisid nii nagu nende arvates oli kõige õigem. See, kas see „kõige õigem“ ka Sulle/mulle/meile kõige õigem oli….ei tea, sest tegelikult pole olemas õiget või vale, head ega halba, on ainult kogemused. Erinevad kogemused, mida siis inimesed soovivad liigutada erinevatesse kategooriatesse. Aga need on lihtsalt kogemused ja sinna juurde tulevad lahendused.
Teine samm on armastada oma vanemaid ja lähedasi sellistena nagu nad on olnud. Nad olid just sellised nagu nad oskasid olla. Kõik mis nad tegid, oli nende kõige parem valik sellel ajahetkel. Tõenäoliselt enda tänaste teadmistega nad teeksid ehk teistmoodi. Meie vanemad on andnud meile elu! Ilma nendeta poleks ka meid. Seega ükskõik missugused Su vanemad olid, on nad siiski Sulle eluandjad ja neid tuleks selle eest tänada! Ja pealegi, oma perekonna me valime ju siia ilma sündides ise, omandamaks just neid kogemusi, mida me oleme tulnud siia kogema ning lahendama. Ma siiralt usun seda! Seda on hea uskuda.
Isegi kui need eelmised punktid on täidetud, ei pruugi me veel olla siiski teinud lõpliku rahu mineviku ja lapsepõlvega. See on pidev protsess!
Praegugi, seda siin kirjutades, vahepeal nutan, kuna meenus jälle lapsepõlvest üks seik. Ja pisarad ju puhastavad! Ja tagasi hoida neid ei ole vaja! Tunded on lubatud! Kõik tunded on lubatud, isegi need kõige suuremad! Jah, isegi vihatunne! Aga alati on seal vihatunde taga mingi muu tunne – pettumus, äng, kurbus vms. Viha on ainult see jäämäe tipp. Ja kui see allasuruda, siis surumegi kõik tunded endasse sügavale. Lapsed, kellel ei soodustata suuri tundeid kogeda või lapsed kellel iseloom selline, et pigem hoiavad endasse, siis üskkord tulevad need ikka pinnale, siis kui keha ei jaksa enam neid kinni hoida, anum on täis. Pinnale ilmuvad need siis kas mõne kehalise haigusena või ärevushäirena või mõne muu häirena/sõltuvusena. Seega, tundkem kõiki tundeid vabalt ning sujuvalt! Ja alati püüda mõista, mis PÄRISELT on selle tunde taga, mis selle tunde põhjustas, sest siis saab seda ka lahendada.
Kindlasti aitavad siin hästi kaasa ka erinevad teraapiad, nagu näiteks Reiki ehk siis universaalse eluenergia saatmine minevikku või mõnda mineviku kogemusse või EFT ehk siis koputuse abil saab koputada emotsioone vabaks oma kehast, aga ka holistiline regressiooni teraapia, mis aitab hästi mineviku sündmusi teadvustada ning siis lahendada. Teinekord piisab aga ka lihtsalt kellelegi rääkimisest, et iseendas neid vastuseid kergemini üles leida.
Kommentaarid puuduvad