Nii armas on neid vaadata. Noor poiss ja tüdruk. Tüdruk peab minema bussile. Ja siis nad kallistavad ja suudlevad. Ja nii mitmeid kordi. Nii selgelt mäletan seda tunnet endal sellest ajast. Nii soe, samas nii valus oli lahkuda. Aga see armumise tunne... just see noorena armumise tunne, need lõhnad, need maitsed, see lähenemise viis....
Poiss suudleb tüdrukut soojalt ning paneb oma käed tüdrukule teksapükste tagataskutele. Tahaks ilmselt veel tugevamini haarata tüdrukul sealt tagataskutest kinni, aga ilmselt kas viisakus ei luba või meenus talle, et on bussijaamas. Bussiaknast vaadates oli kohe tunda seda mõnusat teismeliste armumist, armastust, igavikku... Seda oli nii selgelt tunda! See pilk nende silmades ja see soe naeratus nende huulil.... Imeline! Ilmselt nad arvavad, et see poiss/tüdruk ongi see ainus, see kellega koos ollakse terve elu! Võib-olla tõesti ongi nii, aga enamus juhtudel siiski tuleb elus veel mitmeid suhte- ja armumisekogemusi. Seda kõike nähes tuli nii soe tunne sisse ja hakkasin meenutama oma armumiste aega teismelisena.
Mul oli neid palju, armumisi. Ma armusin pea igasse ühesse, kes vähegi mulle tähelepanu pööras. Ilmselt see tuli sellest, et mul polnud isafiguuri selleks ajaks enam minuga. Isa oli küll olemas, aga kahjuks selleks ajaks me enam nii väga ei suhelnud. Ja siis laps soovib rohkem mehelikku energiat enda lähedale, isalikku hoolitsust ja eks nendelt peikadelt seda ka omamoodi sai. Noorena oli mul sellepärast ka raskem suhteid hoida, sest alati tundus kuskil keegi jälle rohkem hoolitsevam, parem, toredam. Kui mõni poiss jälle rohkem tähelepanu pööras, siis minu huvi ka sinna suundus. Jah, eks omamoodi tegin haiget paljudele, ja eks ka ise sain haiget. Aga see kõik käib elu juurde. Nüüd, tagant järele on hea analüüsida. Nüüd neid noori nähes ja seda armuleeki tundes tuli see kõik meelde. Tuli meelde see tunne, mis on armumine, just noorena armumine. See on hoopis teine tunne kui juba täiskasvanuna. Teismelisena inimene võtabki kõike rohkem sügavamalt, nagu oleks see tõesti see üks ja ainus! Kogu maapeal! Kui raske on lahkuda! Eriti veel, kui millegipärast ei peaks vanemad nende suhet soosima, näiteks kui poiss on vanem kui tüdruk või siis pole poisil nii hea õppeedukus. Ei lubata neil koos olla, ei lubata külla üksteisele või ei lubata tüdrukut õhtuti välja. Või siis hoopis elavad nad eraldi linnades, nagu ka siin selles loos on nende noortega. Vanemad ju tahavad ainult oma lapsi kaitsta ja eks nad teevad kõik selleks, oma teadmiste piires, mis neil sellel hetkel on olemas, et just nende laps oleks kaitstud. Need lõpmatud kallistamised ja suudlused, enne bussile minekut... See igatsus, mis tekib... See võib olla nii valus, et muule ei suudagi mõelda, kui ainult sellele inimesele, kes sul hinges on. Need pisarad, mis lahusolek võib põhjustada, need võivad olla nii valusad! Mäletan seda ka ise veel siiani nii-nii hästi! Eredalt tuli see tunne meelde, kui see sama tüdruk istus bussis minu ette ning nuttis, nuttis armastusest ja igatsusest! Südantlõhestavalt nuttis. See tuletas mulle meelde samuti minu nutetud pisarad, igatsuse, selle lõpmatu igatsuse ja ootuse aja, kui pidi olema lahus sellest inimesest, kellesse olid nii-nii armunud. See oli tunne nagu keegi oleks rebinud sul südame seest, täiesti tühi tunne, meeletu igatsuse tunne! Mitte tühi tunne, mis oleks energiast tühi, vaid tühi nagu miski osa sinust oleks ära võetud, lahti rebitud...
Lahusoleku aeg oli ka omamoodi ilus, sest sai oodata seda aega, millal jälle kokku saada. See ootusärevus! Selle kokkusaamise nimel siis päevad mööda saadetigi. Sest polnud üldse tahet muud teha, kui ainult mõelda sellele poisile ning olla oma mõtete ja tunnetega ainult nendes hetkedes, mis eelnevalt olid olnud. Jäädes sinna isegi kohati lõksu. Ja siis oh seda rõõmu ja õnne ja suudlusi ja embusi ja siirast suurt armastuse tunnet kui jälle oli kohtumise päev! Kui hea on siis lõpuks jälle olla selle inimese kaisus, keda nii-nii igatsenud oled! Oeh, see tunne oli mega!
Kahjuks minu puhul juhtus aga ka see, et kõik need suured tunded olid minu sees ja ma ei suutnud nende suurte tunnete kõrvalt muud teha kui ainult igatseda ning see viis ka õppeedukuse alla. Õppimisele ei jätkunud üldse aega ega tähelepanu. Paraku. Omamoodi kogemused olid need. Olen siiski väga tänulik kõikide nende kogemuste eest! Tänu erinevatele kogemustele olen ma täna just see, kes ma olen!
Tänapäeval on muidugi internett ning telefonid ja muud suhtlusvahendid, aga sellal kui mina teismeline olin, siis polnud midagi sellist! Ainult kodune juhtmega telefon oli. Küll seal telefoni juures sai istutud ja kõnesid oodatud. Kirjutada sai ka, neid päris õigeid kirju. Praegu on asi palju lihtsam, pidevalt saab omavahel kontaktis olla, pilte saata, sõnumeid saata ja mida kõike veel! Aga vanasti seda võimalust polnud. Seega igatsus ja ka osaliselt teadmatus oli veel suurem!
Armastus on ilus! Tõesti on! Ja eriti on seda noorte armastus, sest noorena on need esimesed armumised nii sügavad, vahel segadusse ajavad ning ülimalt suured ja tugevad! Need panevad tihti aluse ka järgnevatele suhetele elus.
Vahva oli neid noori ning nende lugu jälgida, nii palju kui ma seda nägin. Tekitas mõnusa nostalgilise tunde minus.
Kogegem julgelt armumist, armastust ning ka kõiki teisi sinna juurde käivaid tundeid! Alati!
Kommentaarid puuduvad