Oi kus me taha inimestena tegeleda nende valude ja teemadega, mis meid minevikust painavad. Lihtsam on need ära paigutada kuskile alateadvusesse, kuskile “riiulile” seal, et mitte neid tunda. Aga see pole mitte kunagi lahendus! Sest ühel või teisel viisil elu viskab meile neid samu teemasid üles ja endiselt me oleme siis jälle nende läbi tundmata tunnetega kimpus ja kogeme jällegi neid samu olukordi. Nagu üks ja sama muster. Jaa, olen nõus, raske on neid läbi tunnetada, tunda, analüüsida ning lahendada, sest see tähendab jällegi nende samade tunnetega silmitsi seismist.. Need samad teemad, mis meile kunagi nii-nii haiget tegid! Aga kui me seda ei tee, siis need tulevad ikka ja jälle üles! Ja korduvad samad olukorrad. Vahel üksi ei saagi neist aru ja jagu. Vahel on vaja kõrvalise inimese abi selleks, seda peeglit, kes aitab näha, mis tundega on tegu ja juhatab Sind selle tundega tegelemisel, et see päriselt kehaliselt lõpuni ära tunda ja kogeda. Kui me seda tunnet märkame ja lubame tal olla, tema juurest lahkumata, teda ära minema sundimata, siis see tunne lahustub! Ma olen seda nüüd oma klientidega praktiseerinud ja see on andnud imelisi tulemusi! See ei tähenda, et siis kui see üks tunne on läbi tuntud, et muid teemasid enam ei tuleks. Ikka tulevad, teised teemad või sama teema teise nurga alt. Lohutav, eksole!
Aga, kuna ükskord on juba see protsess läbi tehtud, siis julgeme seda juba ka uuesti teha, sest teame, et see vabastab ja annab uue hingamise. Elu muutub nendes aspektides kergemaks ja energiad hakkavad liikuma, ehk siis ka teemad elus hakkavad kuhugile poole liikuma. Ja asjad lahenema!
Elu on täpselt nii lihtne kui lihtsaks me ise selle omal elame. Kui aga ei anna võimalust mineviku teemadel laheneda, siis jääbki elu raskeks ja asjad ei liigu, inimene jääb ühte tsüklisse kinni. Me oleme sündinud siia elama imelist, kerget, vahvat ja rõõmurohket elu! Andkem omale võimalus seda siis just täpselt nii ka elada!
.png)
Kommentaarid puuduvad